Ainuke mõte, mille peale ma päriselt mõtlen on kui tänulik ma olen inimestele enda ümber, kes mind läbi eelmise aasta aitasid ja tänu kellele olen ma suutnud jääda nii iseendaks kui võimalik. Kõik tänu neile ja nende reaktsioonile minu päris minast, keda ma ise koguaeg varjanud olen ja kellele väga rasked koormad kanda olen andnud just nimelt iga päev kellegi teisena toast välja astudes.

Oma esimese üürikorteri sisustamine ja esimest korda ise endale turvatunde ehitamine oli midagi võimast. See keskkond õhkas MINUST ja esimest korda elus hakkasin ma endale meeldima. Ühest hetkest taipasin, et olen väga välisest sõltuvalt mina ise. Keskkond on õige- suudan jääda iseendaks. Väga tingimuslik iseenda armastamine, mis kindlasti ei ole õige. Jääda iseendaks sõltumata välisest keskkonnast on see, mida sisimas saavutada soovin.

Loobusin korterist. Panin ennast uude keskkonda, et õppida ennast tundma. Kas käitun ikka samamoodi nagu varasemalt mustrid on paika pannud või oskan nüüd ennast ümber muuta, et ei hakkaks käituma süütundest või mõnest muust emotsioonist vaid jääda iseendaks ja teha kõike läbi armastuse.

Loobudes kõigest välisest, jäädes endale kindlaks ja teha otsuseid on midagi, mida kunagi ei osanud enda jaoks näha. Nüüd on mu sees kindlustunne. Kus olen mina on mu kodu. Mul on igal hetkel kõik olemas, mis mul antud hetkes vaja on. Kunagi ei rohkem ega vähem.