Ma ausalt ei mäleta, millal oleks mu elus kõik lainud lõpuni välja super-luks sujuvalt. Eelmine aasta märts, tulles USAst tagasi päev enne lockdowni võtsin oma kohvri, kus olid sees 2 nädala asjad ja jooksin sõbranna uksetaha: “Kas võtad mu enda diivanile?” Polnud raha ega tööd sel hetkel.

Kuu hiljem olin oma uues korteris, kus mul ei olnud mitte midagi ja ma pole ennast kunagi õnnelikumana tundnud. Otsisin tööd ja mõtlesin välja erinevaid lahendusi, kuidas hakkama saada. Kordagi pead norgu laskmata! Läksin tööle, esimesed kahe kuu üürid aitas pere maksta ja edasi juba täiesti omapead. Polnud kunagi varem üksi elanud ega elu eest vastutust võtnud oli see kõik emotsionaalselt väga pingeline, kuid siiski oli mul parim aasta mu elus.

Suvel oli nii palju päevi, nädalaid, kus raha oli 40 eurot ja I was still living my best life, sest kogu mu tähelepanu oli sellel, et OH mul on 40 eurot, mitte ohh mu pole rohkem. Tänulikkus ja elu tingimusteta usaldamine tuli ja näitas mulle, et nii me oma elusid kontrollimegi.

Lõpuks sain parema töö ja hakkasin isegi väga hästi elama. Esimest korda elus sain endale kõike ise lubada. Ma loobusin oma turvatundest, oma hingesugulasest Lolast, kes olude sunnil ei saanud minuga jääda. Aasta lõpp võttis mult ära mu ainukese vara ja iga kuu isegi kui mul oli raha olin ma kuu lõpus ikka põhjas. Kuidas ma oleksingi saanud suuremat edu küsida, kui ma ei oska isegi selle rahaga veel ümber käia. Nii kaua kuni me ei õpi ise olema see inimene, keda meie unistused nõuavad…nii kaua ootab elu su arengut järgi.

See aasta märts oli juba nii hea seis, et kohekohe Sri Lankale elama. Fuck it let’s do it. Tegin kõva eeltöö ja kõik juba olemas. Lennujaamas olles…tunnike hiljem sõidan rongiga Viljandi poole tagasi. Reis jääb ära. Ma olen täiesti kindel, et nii pidi minema. Ma usaldan elu, elu ei ole mind kunagi alt vedanud. Mul on valik, alati kuidas suhtuda kõigesse, mis juhtub.

Eelmisel aastal kui küsida kallitelt mu ümber, kas oli tunda, et mul on rakse, siis vastus on jah, aga kas oli näha, et olen õnnetu? EI, sest ma ei olnudki. Me oleme nii tänamatud selle ees, mis meil juba on ja sellega süvendame oma vaesust igas valdkonnas.