13.aprill 2020

Ma olen täiesti ära unustanud, mis on juhtunud. Milline inimene ma olin päriselt ja milline inimene ma olin teistele. Alates põhikooli lõpust läks kõik allamäge. Ma ei osanud tulla toime tundega, mis oli nii joovastavalt valus, et sellest võis sõltuvusse jääda. Ilmselt jäingi mõneks ajaks. Aastateks. Miks ma sellest alles nüüd aru saan või miks ma seda alles nüüd teadvustan on ilmselt suur roll inimestel, kes tol hetkel mu ümber olid. Kuulates lugusid, mis mu parim sõbranna mulle räägib, meenub, mis tegelikult väljaspool toimus. Nende lugude kuulamisest võin öelda, et olin ikkagi introvertne. Aga jätame asjade sildistamise sinnapaika. 

Mäletan lõputuid öid nuttes, mil lootsin kogu südamest, et miski või keegi naaseks. Ma palusin võimatut, iga õhtu. Ma küsisin valesid küsimusi ning kui jäin vastuseta, tekitasin endale pettumust, mis süvendas mu valu veelgi. 

Gümnaasiumi ajal nautisin ma aegajalt hommikuti kanepit. Õhtud ei jäänud ka vahele. Mu sõbranna kattis mu eest tihti, et olen haige ja palavikus kui tunnis ei suutnud oma pilves tähelepanu hoida. Ma ei tahtnud seal olla. Ma ei tahtnud kodus ka olla. Ma ei tahtnud kuskil olla.

Nüüd meenub, et neid kordi oli rohkem kui ma algselt olin mäletanud. Üks päev kutsub mind enda juurde klassijuhataja. Sõbranna ka kaasas. Kuskilt levinud jutud, et müün koolis kanepit. Muidugi oli see tõsi ja ma mäletan seda nüüd, aga pikemat aega olin ma selle kogemuse täiesti maha matnud, sest ma ei samastu enam nende hetkedega. Ma pole ju tegelt selline, mul oli valus ja see oli mu kaitse. Meenutades, milline ma olin sel hetkel oma elus, tuleb meelde kuidas õpetaja minuga rääkida üritas ja küsis, kas ma müün. Täiesti kaame näoga eitasin ma absoluutselt kõike ja isegi ei läinud närvi. Sõbranna mu kõrval täiesti tuim ja me olime üks. Tema ei öelnud midagi ning üks hetk ma ütlesin:”Mis õigusega Teie mind süüdistate, kes te olete?” ning sellega vestlus läbi sai. Järgmine päev oli mul märkus, sõnasõnalt:”Teie tütar on pohhuistlik.”

3 aastat hiljem vahtralehega politseile vahele jäädes, värisesin nagu haavaleht, aga 3 aastat enne seda kui mind narkootikumide müümises süüdistati, ei olnud mul sooja ega külma. Kuidas sain ma kunagi eeldada, et keegi on mulle toeks, kui väljast olin ma täielikus eituses. Ma ei näidanud kunagi oma valu välja ja ootasin, et keegi aitaks mind. Lõpuks aitasin iseennast, mille üle olen ma äärmiselt uhke ja hea meel, aga ma ei tohiks ära kustutada mälestusi ja kogemusi, mis on siiski olnud ja minust sellise inimese teinud nagu ma hetkel olen. Ma annan endale andeks, et tegin endale haiget ja sattusin sõltuvusse valust. Jah, see juhtus ja see oli. Ära karda enam. Ma pean endale andeks andma oma teod, mis olid õppetunnid ja tol hetkel liiga joovastavad. Ma ei pidanudki oskama. 

Ma mäletan kui käisin esimest korda elus Hispaanias. Enne seda kirjutasin ma veidi aega oma Ipodi. Jalutasin mööda hotelli tänavat alla mäge ja leidsin ühe pisikese poe, kus müüdi märkmikke ja otsustasin suhteliselt kiiresti, et on aeg osta endale uus päevik. Valisin üleni musta päeviku ning jalutasin parki. Istusin üksi pingil ja hakkasin oma Ipodist asju üle kirjutama. Aeg oli siis 2013 novembri algus. Sel hetkel oma elus olin ma just oma süütuse kaotanud ja hakkasid esimesed tõsisemad sidemed tekkima inimestega. Õhus oli tohutult hormoone ja sellega kaasnevat valu. See on ainuke päevik, mis on mul otsast lõpuni täis kirjutatud. Ma alustasin seda tagurpidi ja ausalt öeldes hakkas ka sellest ajast peale pihta mu ükskõiksuse rada. Paradoks on see, et lugedes seda päevikut, ei ütleks ma kunagi, et see inimene, kes selle kirjutas on ükskõiklik vaid vastupidi. Ma ütleks, et ta tundis. Ta tundis nii palju nii noorelt. Oskamatus neid tundeid väljaspool kommunikeerida, elasin ma oma päevikus ja sissepoole. Ma olin enda kõige hullem kriitik, aga samal ajal ka kõige suurem fänn. Ma lõhkusin ennast meeletult, aga samal ajal olin ainuke, kes ka ennast peale kukkumist üles jaksas tõsta. Ma õppisin raskel viisil enda aitamist. Üksi. Ma ise panin ennast sinna ÜKSI. Ma ei osanud abi paluda, sest ma ei arvanud, et mu valu on asjakohane. Mulle on terve elu õpetatud, et sa oled ise oma asjades süüdi and deal with it. No matter how hard it gets. You deal with it. Your own way. Sel hetkel olin õppinud üht. Momendid mööduvad ja inimesed lähevad ära. 

Need kogemused on teinud minust emotsionaalselt väga tugeva inimese. Ilma nende kogemusteta, ilma nende tunneteta, mis sel hetkel olid ilmselgelt liiga palju, ei oleks ma see inimene, kes ma olen täna. Olen äärmiselt tänulik kõige eest, mida olen pidanud seedima. Kasvatades minus empaatiat ja luues perspektiive I otherwise wouldn’t have. Ma ei oleks siin, kus ma olen. Ma olen rahul.