Ole, lase olla

Viimased kuu on olnud väga blissful aeg koos oma valu uuesti tundma õppimisega ja samal ajal olles õnnest plahvatamas. Väärtustada, et kõik, mis meiega juhtub juhtub eesmärgiga. Mina saan valida kuidas reageerida. Kuidas mitte reageerida sellest tundest või emotsioonist vaid suuta võtta igat olukorda kui uut, suhtuda igasse inimesesse kui uude nemasse.

Kohates oma vanemaid, sõpru või kallimat. Kohta teda igakord uue pilguga, võimalustega. Sellega annan ma võimaluse igale inimesele muutuda just selliseks nagu nad tahavad ja mõeldud on, mitte võtta neid vastu juba oma mälusopis tekitatud pildiga neist, mis ajapikku kujunenud on. Olen ise igahetk uus. Igahetk õpin midagi enda sees enda kohta. Kuidas saaksingi uue minana vanade inimestega edasi liikuda kui iga kord kui nad mind näevad, näevad nad mind läbi enda prillide ja perspektiivi sellest milline ma olin või koguaeg olnud olen või milline nemad loodavad, et ma olen. Ma soovin, et ka mulle antaks võimalus olla uus ja täienenud mina.

Mul oli põhikoolis parimsõber Mikk. Kellega olime nagu omas mullis koguaeg ja kes tundis mind. Nüüd 7 aastat hiljem kui uuesti kohtusime, ütles ta peale meie kohtumist mu parimale sõbrannale, et sooviks kindlasti veel kohtuda nii minu kui temaga, sest ta mõistab, et pilt tema peas meist on ikka 7 aasta tagune ja aegunud. Ta soovis meid uuesti tundma õppida.

Selline kvaliteet inimestes on olemas, kes suudavad enda mina pildi ja mõtteviisi, et see mida nad siiani teavad ei pruugi olla reaalsus, kõrvale panna. Tulla ja õppida päriselt Sind tundma. Anda sulle uue võimaluse samalajal andes endale võimaluse jääda iseendaks. Jättes ruumi muutusele.