Kes ma olen ilma oma valuta? Vabanedes vanadest emotsioonidest õpin ennast iga sekund uuesti tundma. Terve oma elu olen arvanud, et pean rohkem tegema, et saavutada sama taset. Tihti miskit saavutades toodi pigem välja, mis oleks veel paremini võinud olla. Alati see, mis jäi puudu. Olles tänamatud selle eest, mis on tehtud, keskendutakse sellele, mis on puudu. Isegi kui sooritus oli suurepärane. Alati saab paremini.

Nüüdseks olin endale sisestanud, et ainuke võimalus saavutada rahalist edu või ükskõik millist edu, pean kordades rohkem pingutama. Samalajal vaadates kõrvalt, kuidas inimesed saavutavad poole rohkem tehes poole vähem, mis on täiesti okei. Ma ei ole kunagi tundnud kadetust nende osas vaid pigem, et ma teen liiga vähe ja olen ise endale selle puuri oma peas ehitanud. Endale krediiti andmata, et tegelikult olen teinud kõik, mis ma suudan.

Nii kaua olen samastunud selle tundega, luues endasse tükikese, kes teab ainult üht: ma saan alati paremini, ju ma pean rohkem tegema ja pingutama, et üldse mingit tunnustust väärida. Isegi kui olen juba kõik andnud. Üle oma varju hüppamine tuleb mul väga hästi välja. Olen kokkuvõttes enda üle väga uhke, et suudan ennast alati proovile panna, alati paremini.

Miinuseks on see, et sellega saadan välja signaali, et edu ja tunnustus tuleb mulle raskelt ja väga suurte pingutustega. Eile kõike seda ebapiisavust kõige suhtes välja nuttes sain aru, et ma ei soovi enam. Ma olen piisav! Kõik, mis ma teen on piisav! Minu sooritus on sama hea nagu kõigi teiste isegi kui tulemus ei vasta ootustele.

Ainuke inimene, kellele pean kunagi midagi tõestama olen mina ise.

Mina tean, et olen endast kõik andnud ja sellest piisab. Kindlasti ei jäta ma enda pushimist. Kunagi. Nüüd tean, et tänu sellele on mu vili, mida hiljem lõikan nii palju magusam.