Seda tunnet tundub nii raske sõnadesse panna. Valgeks värvitud puidust postid, helerohelised ripptaimed ja sadama meri. Oleksin nagu sattunud paradiisi. Vahepeal tunnen, et ma ei oska jälle enam kirjutada, siis saan aru, et alati tundes rõõmu elu väikestest asjadest tekib raskus nende seletamisel. Harjumus kirjutada valust ja kaotusest võtab sõnavara suust kui hakkan kirjutama kui õnnelik ma olen. Selleks on liiga vähe sõnu. Ma ei tunne neid sõnu nii hästi veel, aga nad kordavad ennast ja tuletavad meelde, kes ma tegelikult olen. Vähemalt osa minust. Avastan õnnelikku mina ja teda sõnadesse panna tähendab, et ma usun. Kui ma usun on see päris. Kas ma veel ei usu? või otsib mu aju tõestust sellele kurbusele mida tunnen, sest see on kõik millega varem harjunud olen?