Mind ei ole olemas, kui ma ei oska. Kui ma ei oska, ei ole mind lõpuks olemas. Tahan kirjutada välja kõik, mis su sees sõdib ja kallistab.

Kui sa jälgid inimest, seistes üksi. Mida ta teeb? iga sekund tema olemusest on reageering millelegi välisele. Meeled on nii aktiivselt survival model, et iga heli, iga energialaine on mõjutav. Sõidan Saaremaale ja proovin praamis kirjutada. Tean, et tunnen ennast pärast paremini kui see on tehtud. Mõte oma luuled trükina välja anda ei tundu enam nii loll idee vaid reaalne plaan. Oma ebapiisavuse tundest loobumine ja taas selle tundmine lühikese aja jooksul loob hea kontrasti selle vahel, mida ma ikkagi iga päev teha tahan. Olen õppinud ütlema iseendale “ei” ja teistele “jah”. Tunnen muutust. Tunnen muutust inimestes mu ümber. Uued inimesed. Minu inimesed. Usaldus. Tahe. Tahe öelda endale “jah”. Koos öelda üksteisele “jah” just sellisena nagu m eoleme. Koerad üksteist esimest korda nuusutades teevad koheselt otsuse, kus jooksevad tema piirid just selle koeraga. Inimestena venitame kummi, sest oleme nii segaduses iseenda tunnetest, mis ei pruugi isegi nendega seotud olla, et unustame ära, mida alguses tundsime. Mida ütles meie sisetunne? Et jää endaks! Aga me ütleme iseendale “ei”, sest kes oleme meie, et teada, mis mulle kõige parem on. Kes siis veel? Kõik me peame seda sama lahingut enda peas. Keegi teine ei tea ka mis nendele hea on, kuidas nad peaksid ütlema, mis on sulle. Ootame, et teised teeksid miskit meie hinge jaoks. Meie hing on meie vastutada.