Hea tasakaal “lasen elul minna” moto ja “kui tahan midagi olen nõus selle nimel kõvasti vaeva nägema” vahel on see, kuidas kõik oma rasked elu otsused olen suutnud vastu võtta. Vaadates elu märke mitte unustades, mida südames soovin. Kas me teame mida südames soovime? Pikk, pikk tee on selleni olnud, et saaksin aru mida päriselt tahan MINA. Väiksest maakohast pärit olemise suuri külgi on üksteise emotsionaalne alla tõmbamine, et ennast paremini tunda. Kadedus. Kadedus on üks mürgisemaid emotsioone, tundeid. Võrdlemine. Ego. Pole olemas kindlat normi. Pikemat aega lasin endale öelda, kes ma olen ja mis mulle meeldib. Hakkasin kompama. Lämbusin. Piirideta õppisin uuesti hingama. Üledoosini. Sain aru, et nii ka ei sobi. Kus on mu piirid? Sealt kujunes arusaam, mis mulle korda läheb. Oma aeg. Oma aeg omakorda näitas mulle, et ma ei tea absoluutselt mida oma ajaga teha kui keegi teine seda ei mõjuta. Olin üksi. Tere mina. Kes sa oled? Andsin endale ruumi. Tekitasin ruumi. Vaikselt hakkas ruum täituma. Panin tähele oma olemist igas tegevuses. Kas olen rahul? Kui ei meeldi. Lõpeta. Ära tee. Ja kui vabastav on mitte teha. Ilma, et keegi oleks. Vaikselt kui hakkad tegema mis meeldib ja toidab. Hakkab hääleke su peas su suunda tagasi muutma. Kas see on ikka sulle hea? Ego teeb kõik, et kinni hoida meie vanast minast. Nii on ju mugav. Hirm. Ebakindlus.