Üks rääkimata lugu sellest, kuidas pealnäha tugev ja endaga hästi äbisaav neiu peidab igapäev enda sees tundjiat, armastajat. Mu armastus on joovastav. Minuga koos olles tunned nagu oleksid kõige erilisem. Sa ei mõtle enam. Pool sinu kehast on juba mina. Meie meeled ühendatakse ja meist saab üks. Järsku oled sa sellest väljas. Mind pole. Sult võeti ära su viimane doos. Tunned kaotust ja valu, sest me ei taha loobuda armastajast. Neid on vähe. Selle eest tahab meie isekus neid omada. Panna neile puur. Armastaja vajab vabadust. Ta vajab armastust. Ta vajab kiindumusteta hoolivust. Armastajaid kinni hoides, kaotame nad lõplikult. Imedes nad tühjaks. Hiljem otsides seda, mis enne oli. Teadmata, et oled selle doosi koos varudega endale toiteks söönud. Nii ei armastata armastajat. Nii ei armastata ennast.