Kas olen mina see, kes ei suuda jätta momenti momendiks. Kas olen mina see, kes ajab taga igavest lusti. Igavest põgenemismeetodit. Teen otsuse enda heaks ja hääl mu peas hakkab rääkima taas meelaid mõtteid sellest, kuidas varem olen teinud ja tee ikka samamoodi. Ma ei soovi samamoodi. Samamoodi on toonud mind igakord samasse hetke, kus kahetsen miskit. Olen õppinud mitte midagi otseselt kahetsema, aga tean et saan enda jaoks paremini. Hetkes oli kõik hästi. Järgmine kord nähes paremat võimalust tahan, et võtaksin selle otsuse vastu. Ma soovin vabadust. Vabadust oma mõtetest. Vabadust teha enda jaoks häid otsuseid. Ma tean kui ma teen enda jaoks hävitavaid otsuseid ja nüüdseks juba teadlikult. Teen sellega iseendale haiget. Ma väärin paremat. Mu keha väärib paremat. Kogu mu olemu sväärib paremat mind. Ma ei soovi olla mõjutatud keskkonnast, et jääda endaga heaks. Ma ei taha olla sõltuvuses kõikidest nendest välistest aspektidest. Tahan otsustada ISE. Võtan vastutuse. Otsustega kaasnevad tagajärjed ja olen ka valmis nendega tegelema. Olen valmis võtma vastu oma otsuste tagajärjed isegi kui need ei ole sellised nagu olen oodanud. Mina tean miks ma selle otsuse tegin. Mina tean, et see tuli õigest kohast. Mina tean oma tõde. Mina tean, et ma ei ole kuri inimene, miski minu seest ei tule vihast ja kurjusest. Ma tahan paremini! Ma tahan edasi! Ma tahan harmoonilisust. Armastust. Tahan konflikte, intensiivsust. Koos mõistmise ja mitmekesisusega. Abstraktsust ja loogilisust. Elu ja kõik, mis seda sisutab ei ole must ja valge. Üks või teine. Komplektsus teeb elust elu. Kui ma sellesse ei usuks. Ma otsustaks surra.

Olen jõudnud punkti kus, tehes samu otsuseid ja jälgides seda häält mu peas edasi on võrdeline surmaga. Ma ei soovi surra kauem kui elan. Soovin elada. Päris elu. Koos kõike seda hõlmavaga. Suudan jätte momenti momendiks, nautida lusti ja valu korraga. Olen jõudnud kindluspunkti. Tean miks.