Teate neid tseene filmidest, kus tüdruk tantsib keset klubi. Teda valgustavad neon tuled sinised, punased. Viib oma käed aeglaselt üle oma pea ja toob nad koos sassis juustega alla tagasi. Õrnalt mööda põske ja kaela libistades. Ta teab kes ta on. Ta teab mida ta tahab. See kui enesekindlalt ta oma õrnade näppudega üle oma näo libiseb. See võtab julgust. Teha seda nii, et mõtled. Nii et tunned. Nii, et oled.

Olen sellist hetke oma elus kaua vajanud, kus oled jõudnud endaga kohta, kus teiste inimeste lähedusest ei sõltu miski mu sees. Tean täpselt, mida mina teha tahan igas hetkes. Jalutasin tantsuplatsile. Mitte tantsides ja kekseldes nagu varem. Vaid üksi. Rahulikult. Vaikselt tunnetad jalge all, mis rütmis põrand sinusse kerge värina mööda jalgade säärt sisse süstib. Silmad kinni. Ma isegi ei naeratanud. Tunne oli joovastav. Ma ei pea välisele tõestama, et mul on hea. Minu naeratusest ei sõltu mu sisemus. Mina tean, kes ma olen. Tõstsin käed kaela tagant aeglaselt üles..

Tunda turvatunnet iseendas olemisest, ei ole tunne millega oleksin väga tuttav. Leida ennast kohast, kus naudin iseenda seltskonda. Iseenda olemist. Hoolitseda enda eest lihtsalt enda pärast. See käib lainetena. Ma ei oska veel päris nii hästi, aga ma luban, et proovin. Proovin nendel hetkedel, kus mul on hirm, mitte joosta kellegi teise käte vahele. Lasta endal ennast hoida.